Quantcast
Channel: Katariina kudugurmee
Viewing all 445 articles
Browse latest View live

Vähem on rohkem.

$
0
0
See naiselikust rõhutava lõike ning imehea langevusega Mosaic´i kleit sai endale tikandi juba 2012.aastal. Olen sellega ka paaril õhtusel üritusel käinud, kuid pildile ei suutnud ma kleiti püüda. Talveõhtul oli valgust liiga vähe ning suvel ei viitsinud ma seda paksu tumedat kleiti endale selga tõmmata. Ja riidepuu peal tundus see pigem selline armetu kartulikott-kleit, kuhu on peale tikitud mingid arusaamatud nutsakud (mannekeeni mul ju siis ei olnud).  


Eile võtsin asja uuesti käsile. Tõmbasin kleidi Mannile selga ja üritasin õues mõned pildid teha. See kujunes aga väga keeruliseks, sest tikand on ju kahel pool kleiti, keskele jääb aga tühi must pind. Ei tahtnud mu kaamera neid õigeid lillekesi üles leida...



Taljele kaarjalt tikitud ristikuõied loovad mulje saledamast pihast (ja kohustavad kandjat ennast pikaks-pikaks välja sirutama - kössis olemine pole mõeldav:). 





Tikkisin peenvillaste lõngadega.
Mustri kujundamisel sain inspiratsiooni raamatust "Muhu tikand", L.Kirst.




Päikest!


Alasti. Proovikleit.

$
0
0
Juba eelmise suve alguses valmis mul üks kleidike. Kogu selle heegeldamise ajal mõtlesin, et tuleb vist selline naked-kleit - no et paned küll kleidi selga, aga ikka on tunne, et oled alasti. Sest mul jooksid kõrvuti kaks lõnga - üks pastelne oranž ning teine valge (viimane tuli vana pooli pealt, kus niit oli liiga peenike, et sellest üksikuna midagi suuremat heegeldada). Need lõngad kokku jätsid üsna roosaka nahatooni mulje. Lisaks vajub raske puuvillane pits ju päris keha vastu, nii et varjata ei saa midagi. Iga kumerus on ilusti näha (kahjuks ma tehnikas ka veel nii osav ei ole, et piltidel oma voldikesi ära peita).


Aga õnneks polegi asi nii hull, sest isegi kui ma päikest ei võta, muutun ma suvel ikkagi piisavalt tumedanahaliseks :) Ja kleit on seega tunduvalt heledam kui mina. Polegi väga seda alasti-olemise tunnet. 

Mugav ja praktiline on ka. Kleidil on lihtne muster ja lõige, nii et kanda sobib seda ka igapäevaselt. Mulle meeldib teksajakiga.



Eks see kleit oli mul ju ammu plaanis. Proovitööga tahtsin näha, kui palju ühe puuvillase kleidi jaoks üldse materjali kulub. Eriti just sellisele, mis on üsna tihe - nii et häda korral saaks seda kanda ka ilma voodrita. Lisaks huvitas mind venivus - kui palju puuvillane heegeldatud kleit üldse laiusesse ja pikkusesse venib ning kas näiteks käeaugud peavad olema tavapärasest suuremad, et kleiti oleks mugav selga panna. Olen täheldanud, et sageli heegeldatakse sellistele kleitidele üsna suured käeaugud. Mina selleks põhjust siiski ei näinud, kuid nagu allolevalt pildilt näha, siis oma raskusega venib kleit paratamatult pikkusesse nii palju, et käeaugudki veidi suuremaks lähevad ja kaenla alt hakkab aluskleit välja paistma...  



Veel oli mul mõte, et kui kleit heegeldada piisavalt lai, siis äkki kõik kumerused ei paistagi välja. Tegelikkus oli muidugi teine - laiusest pole kasu, sest raskus vajutab nagunii kleidi vastu keha. Abi oleks vööst, millega kleit vöökohast ülevalpool "kotti" tõsta, aga see variant mulle ei meeldi. Seega mina heegeldasin kleidi järgides kehaproportsioone ning rinnalegi tegin mõned nö lühendatud read.


Terav silm ehk märkas, et mu kleidi ülemine osa on veidi erinava, kollaka tooniga. Just nii see on. Oma proovikleidi julgesin teha vanadest jääkidest - lisaks valgele puuvillasele oli mul suures keras peenike kollakas-oranž puuvillasegu lõng, aga aru ma ei saanud, paljuks sellest jaguks. Hakkasin siis kleiti ülevalt alla heegeldama. Jagus just sinna rinna alla - ohh mind naiivitari, kes arvas, et sellest peenikesest lõngast võiks terve kleidi saada :))) Aga pole muret! Ostsin kohalikust poest veidi teist tooni oranži juurde (Madame Tricote Maxi) ning jätkasin tööd. 

Kelmika atlaspaelaga pole toonierinevust üldse märgata, aga ega see mind ka muidu häiri. 





Lõngakulu kokku oli umbes 470 grammi.
Heegelnõel oli numbriga 3.

Alumise ääre ümbermõõt on 160 cm.



Pärja punusin (kunstlilledest) ise.

Seelikusse kõrbetoone.

$
0
0
Tommy Hilfiger 2016 kevadkollektsioonis on vahvad mitmevärvilised heegeldatud seelikud-kleidid-päevitusriided - paljud on lihtsad, aga sellest hoolimata mõjusad triibikud, mille peale mu fantaasia kohe käivitus. Kuna mul oli vaja vahelduseks just midagi lihtsamat (loe: vähest mõttetööd vajavat) tegevust, siis otsustasin endalegi ühe seeliku heegeldada. Sobrasin veidike oma puuvillaste lõngadejääkide hunnikus ning valisin välja erinevad liivatoonid, sekka veidi roosat ja õige väheke helerohelist (nii kontrasti mõttes, et veidikene kiskuda konflikti nende muidu liiga harmooniliste kõrbetoonidega). Täpne kujundus ja värvide paigutus kujunes töö käigus vastavalt sellele, kuidas lõngajäägid otsa hakkasid saama. 


Heegelnõel oli numbriga 3.

Puuvillast lõnga kulus kokku 320 grammi.
Kasutasin peamiselt Camilla (Madame Tricote) ja Capri (Steinbach Wolle) lõnga jämedusega 50g/125m.

Minu ümbermõõdule (90 cm) tuleb alustuseks teha umbes 200 silmust, so ülevalt alla heegeldades. Allääres on 240 silmust (ühekordsete sammaste näol).






Nojah... Nagu näha, siis Tommy Hilfiger-stiilist siin palju järel pole :) 

Lillad õied kleidile.

$
0
0

Kapis ootas üks igav helelilla kleit. 
Ootas, et Ann kasvaks suuremaks. 
Ootas kaunistusi, mis paneksid kleidikese särama.
Ootas ilusat suveilma.
Ootas jaanilaupäeva mere ääres.


Puuvillase kleidi leidsin paar aastat tagasi ühest teise-ringi-poest. Suurus on sel 122-128 cm. Seega oleks Annile ikka veel suur (Ann on 116 cm pikk), aga ma kohendasin veidike õlapaelu ning nii sai tütreke pika romantilise kleidikese. 

Lilled heegeldasin puuvillasest lõngast. Heledamat lillat oli mul nii vähe, et tuli palju tumedam toon lisaks võtta. Ja oligi hea, muidu oleks äkki liiga läilaks jäänud. 
   




Äärtes paiknevad lilled tuli mõnikord üsna vildakad teha, sest muidu ei oleks nad ära mahtunud. Aga eks looduseski on lilled vahest sellised...räsitud. 

Oli hea, et sellel kleidil oli ka üleval vooder ja seepärast õnnestus kõik niidijooksud (lillede ja pärlite kinnitamiseks kulus neid omajagu) peitu jätta, st ka kleidi pahupool on puhas.



Lillekimbud Urvele.

$
0
0
Ma ju olen meie maja taga asuvast iluõunapuust juba kirjutanud. Selle puu all on mul lillepeenar, kus kasvavad päevaliiliad, murtudsüdamed ja üks brunnerapuhmas. Sel aastal on sealsete lilledega muidugi kehvasti, sest iluõunapuu jäi sügisel/kevadel kärpimata ning nüüd on puu liiga SUUR. Lehestik on nii tihe ja laiutav, et lilledeni ei jõua ükski päikesekiir... Tänu sellele õitsesid murtudsüdamed üsna vähe (aga see-eest pikalt) ning päevaliiliatel pole ma veel ühtki õiepunga näinud (aga äkki veel jõuan, sest suurem suvi on ju veel ees)... Kuid pisikesi padiisiõunu tuleb tänavu küll palju.

Aga see selleks... Seesama kooslus (päevaliilia + murtudsüda + väikesed sinised meelespea-sarnased õiekesed) oli mulle inspiratsiooniks Urve tumehalli kardigani tikandis. 

Tavaliselt need lilled küll üheaegselt ei õitse, kuid tikandis saab ju muinasjutte teha:)






Läbipaistev mood.

$
0
0
Tallinnas, Katariina kirikus on üleval Eesti Moekunstnike Ühenduse korraldatud imekaunis näitus pealkirjaga "Läbipaistev mood", mida soovitan külastada kõigil moe-, õmblemis- ja käsitööhuvilistel. 
Näitusel tutvustavad 16 moe- ja tekstiilikunstnikku erinevaid taaskasutuse võimalusi. Mängitud on erinevate kangaste ja vormidega, esindatud on nii töömahukaid töövõtted kui ka üsna kiiresti valmivaid lihtsalõikelisi, kuid siiski originaalseid kleidikesi.





Miskipärast läksin näitusele eelarvamusega, et vaatamiseks on üles seatud pigem mittekantavad, kustilised rõivad. Tegelikkus oli aga hoopis teine - enamus rõivaid olid vägagi kantavad: suuremat osa neist imeilusatest, valgetest, eriilmelistest ja õhulistest kleitidest-kostüümidest kannaksin ma hea meelega. Oli lummav ja inspireeriv...
Boonusena mõjub hingele ja vaimule kirikuhõng. Kõik see kokku jättis mulle väga tugeva emotsiooni. 

NB! Kiirustage! Näitus on avatud veel vaid mõned päevad. 
Näitus on avatud kuni 7. juulini, kell 11.00- 17.00, igal nädalapäeval.  
Loe näituse kohta ka siit. 
 

Lillelised lapid mu pükstele.

$
0
0
Kui KreekaPähkel oma FB-lehel kirjeldas, kuidas ta enda tavalistest teksapükstest tegi erilised, pitside ja südametega mereteemalised lapipüksid, siis tuli mulle meelde, et minulgi seisavad kapis ühed lühemad teksad, millele võiks midagi huvitavamat peale nikerdada. Lõhki lõigata ma neid ei plaaninud, kuid pitsid, lilled ning siksak-paelad said püksisäärtele nüüd küll.
 




Nüüd, siin piltidel vaatan, et jäid vist liiga tagasihoidlikuks need... Võiksin äkki riskida ja kleepida veidi neid liimitavaid kristalle lillede ümber... Et kui juba õitseda, siis täiega :) Mõtlen veel...

Lillemotiivide idee sain Folksy lehelt.





Moonid, karikakrad, rukkililled ja kibuvits.

$
0
0
Urve tõi mulle tikkimiseks oma musta mantli. Kuna talle meeldisid mu suured moonid (need, mis ma kunagi ühele Anni kleidile tikkisin), siis kombineerisin kogu ülejäänud tikandi sellest lähtuvalt. 


Mantli alumisele äärele tuli pikk lilleväät, millel punased moonid, valged karikakrad, sinised rukkililled, roosad kibuvitsaõied ning rohelise-punasekirjud kibuvitsalehed. Viimaste leidmisega olin alguses eriti hädas, sest kui Muhu klassika (moonid-rukkililled-karikakrad) oli "paigas" , siis tundsin, et tikandisse on vaja midagi värsket - näiteks roosat ja helerohelist - mis paneks mantli rohkem särama. Katsetasin roosakate maasikatega, aga need jäid pisut lahjaks ja tundusid liialt pingutatud - justkui oleks marju sunnitud lilledega üheskoos istuma :) Aga hommikuti koeraga jalutades jäid mulle silma tee ääres (ja kohati jalgadesse takerduvad) madalad kibuvitsad. Nende õied on nii lihtsad, koosnedes vaid viiest heleroosast kroonlehest. Tundusid ideaalsed. Seda enam, et mu teeäärsete kibuvitsapõõsaste vahel kasvavad ju moonid ja karikakradki. 

Lõpuks tikkisin neid kibuvitsasid ka varrukaotstesse - ühele õis ja teisele suur leht koos väikese õienupuga. 








 

Seekord tikkisin tavaliste lambavillaste lõngadega (nr 8/2).


Tervitused Urvele! 
Selliste suurte õite tikkimine on tõeline rõõm!! 

Tikandiga randmesoojendajad.

$
0
0
Nädalapäevad tagasi valmisid ühed mustad sõrmitud, mis läksid kingituseks mu vahvale ämmale. Kudusin need villasest lõngast, peale tikkisin peenvillaste lõngadega motiivi, mille leidsin ühelt vanalt Läänemaa tekilt. 


Villane must lõng: Alize Cashmira Fine (100% villa, 100g/450m), mida kulus 35 grammi. Olin selle Türgi päritolu lõnga suhtes veidi halva eelarvamusega, kuid kududes hakkas lõng mulle üha rohkem meeldima. See on pehmem kui näiteks Raasiku villane, aga samas ikkagi villase olemisega, st mitte nii siidine ja veniv nagu paljud meriinovillased lõngad. Veel meeldib mulle selle lõnga tihe keerd, mis teeb kudumise mõnusaks ning jätab koepinna ilusaks. 

Vardad olid numbriga 2 ning silmuseid oli igal vardal 16 (soonikus aga kõigest 15).



Piltidel tundub, nagu ma oleksin kõik lehemotiivid teinud mingi imeliku sinakas-rohelise tooniga. Tegelikult on need ilusad rohurohelised (püüan meenutada, et võib-olla olid nad tõesti kerge sinaka varjundiga) - mingi väike suvine vimka on neil piltidel ikkagi sees!


Kaunis oli see õhtu, kui oli ämma sünnipäev. Tegin sellest mõned pildid...

Kell oli siis 21.45
  

Kui kell oli 22.30


Ja nüüd on kell juba 12 öösel. Paks udu...


Ma lähen nüüd mõneks päevaks Saara tikkimislaagrisse. Ilusaid kohtumisi :)

Algus on tehtud... selle tekiga.

$
0
0
Saara Kirjastuse suvekooli olen tahtnud varemgi minna, aga esiti oli Ann liiga väike ja ma ei raatsinud isegi nendeks mõneks päevaks temast eemale jääda. Hiljem jälle olime samal nädalal ikka ja jälle kuskil reisil. Sel suvel aga tundus kõik klappivat. Pealegi oli Saaral seekord kavas just sellised teemad, mis mind väga-väga huvitasid. Pidin valima. 

Olen ikka teadnud, et vähemalt ühe teki ma endale kunagi tikin. Nüüd oligi võimalus sellega algust teha. Väikese eeltöö tegin ära juba kodus - valisin värvitoonid, mida kindlasti tahtsin oma tekis kasutada. Ostsin tumedamat karva pruunikas-lillakas-punase (ma ei tea, kas sellel toonil on ka mingi kompaktsem nimetus) villaseguse kanga. Täpne muster kujunes kohapeal, kuid inspiratsiooniks kasutasin üht vana Muhu tekki - sealt tulid motiivid ja üldine kompositsioon. 
Motiivid on veel poolikud. Lilledele tuleb lisada tolmukad ja varred.
Esimese päeva pärastlõunaks olin maandunud laua alla - tekk oli kinnitatud põrandale ning mina joonistasin mustrit tekile. Teise päeva lõunal hakkasin tikkima. Kolmanda päeva lõunaks oli tikitud kõik pildilolev - see on küll üliväike osa kogu tekist, kuid julge algus ju sellegipoolest :). Lisaks väärt nipid, mõned mustrilehed ning kuhjaga innustust, inspiratsiooni ja motivatsiooni tagataskus.
Üks probleem selliste koolitustega muidugi on... Nüüd tahaksin hirmsasti tikkida. Järjest kogu teki valmis teha. Kavandada ja tikkida, päevavalguses värve valida ja tikkida, unistada ja tikkida... Aga kahjuks kohe ei saa - muud tegemised ootavad. Enne tuleb üks kleit valmis heegeldada, siis kindaid ja kampsuneid kududa. Plaanid, plaanid...

Aga oleks ju tore, kui igal aastal jõuaksin tekile vähemalt ühe nurga valmis tikkida... Ja järgmine aasta tahan ka Saara suvekooli!

Meie imeline koolitaja Anu Kabur oli Metsajõele mitu vana ja hunnitut Muhu tekki kaasa võtnud. Vaadata vaid kinnastega!




Tubakakott Muhust.

$
0
0
Ei ole mul hetkel ette näidata ainsatki endavalmistatud eset, aga pärast eelmist tekitikkimise-juttu sobib siia ehk üks ilus Muhu tubakakott. 



Kotikese ostsin paari aasta eest ühelt vanakraamilaadalt. Kraamimüüja ei osanud öelda, kes on selle tikkinud, küll aga väitis, et koti omanik oli Silvi Väljal (seesama, kes kirjutas lasteraamatu "Jussikese seitse sõpra"). Tal olevat müügis olnud ka teine tubakakott, aga tolle oli keegi enne mind just ära ostnud. Igal juhul on vana kotike väga hästi säilinud - õmblused ja kangad on terved (punane servakangas on küll väheke pleekinud, aga see annab ju kotile väärikust juurde) ning tikand on veidike kulunud vaid tagumise poole pealt. 

Ja ma ei tea, kas mul on luulud, aga seest on tunda tubaka lõhna...



Mulle meeldivad need vahvad kirjud pallikesed keerunööride otsas...

Ise ma sellist pisikest Muhu tikandit enam eriti teha ei taha. Ja kuigi vähemalt paar-kolm korda aastas uuritakse mu käest, kas ma ei tahaks mõnda kotikest tikkida, siis pean märkima, et juba mitu aastat tagasi otsustasin, et Muhu pätte, prillitoose, mobiilikotte jne on kõige parem osta ikka otse Muhu naiste eneste käest. Küllap nad teevad neid väikesi lillekesi ja maasikaid ka pimesi kiiremini kui mina päise päeva ajal:). Pealegi on nii Muhu kui ka Saaremaa käsitööpoodides alati suur valik, nii et meelepärase kauba leiab sealt kindlasti. 



Teine teema on aga hinnatase...Tavaliselt ma käsitööpoodidesse sisse ei astu, aga ükskord Kuressaares (aega parajaks tehes) käisin 3-4 poes, kus müüdi Muhu tikandiga esemeid. Ning üllatusin, sest ma ei saanud aru, kuidas saavad need tihedalt täis tikitud mobiilikotid ja prillitoosid maksta vaid 10-12 eurot (see oli vist neli aastat tagasi). Mõtlen, et kauplus ju võtab sealt endale vast 5 eurot (koos käibemaksuga), nii et tikkijale "jääb" umbes samapalju. Aga sellest peab saama nii kanga kui ka lõnga, rääkimata tikkija töötasust ja maksudest. Ja ma arvan, et ühe kotikese õmblemiseks-tikkimiseks kulub vähemalt paar tundi. 

Ma tegelikult saan aru küll, et kohapeal võib pakkumine olla suur ning see ajabki hinna alla, aga kas selline ülepakkumine siis tõesti tasub ära... Või on mu mõtlemine kuidagi rikutud?


Igal juhul läks mul endal tookord tikkimise isu küll kohe paariks aastaks ära... Ja hiljem otsustasin, et tikin vaid endale ja lähedastele ja teen eritellimusi. Mulle meeldib väga rõivastele tikkida. Just nii saan tikkida kire ja armastusega :) Mõelda sellele, kellele minu kaunistatud ese läheb. Anda talle osake endast... 

Ja loodetavasti säilib mõni mu tikanditest niisama kaua, kui see tubakakott. Ma täidan selle kuivatatud lavendiõitega ning riputan garderoobi või magamistuppa...


Ilusat lõikuskuud!

Kirju kleidiga Lottemaal.

$
0
0
See kleit on õigupoolest ehe näide sellest, miks ma nii harva endale mõne rõivaeseme õmblen. Kudumisega on see eelis, et hakkan ühest otsast kuduma ning kui kudum ei meeldi või selga ei istu või töö käigus selgub, et valitud lõng ei sobigi soovitud ilmega kudumiks, siis üldjuhul saab kudumi lihtsalt üles harutada ning võimalikud vead (võib-olla küll väikeste kadudega) "parandada". Lisaks saab kudumise puhul teha paljud otsused töö käigus - no näiteks võin ma ülevalt alla kududes mingil hetkel otsustada, et lühikesest topist saab hoopiski pikk kleit :) Või asendan kolmnurkse dekoltee paatkaelusega, lühikestest varrukatest saavad pikad, kuskile tuleb ootamatu mustririda jne... 


Õmblemisega tuleks enamik otsuseid teha ära juba enne kangaste kallale asumist. Aga mina seda ei suuda. Niisamuti ei taha ma hoida kinni etteantud lõikest või disainist. Selle kleidi puhul võtsin ma kuskilt netist kõige tavalisema kolmnurk-kaelusega sirgelõikelise tuunika lõike, lõikasin kangast (ettenähtust veidi laiemad ja pikemad) jupid välja ning siis hakkasin seda muutma. Seljale lisasin kaelusest puusadeni ulatuva laia voldi (mul on väga nõgus selg ja kõik sirge lõikega hilbud jäävad seljal muidu hirmsasti kotti), küljeõmblustesse tulid mõnusad sisetaskud (nende tegemiseks sain julgust sellest kirjust kleidist, mille kevadel redisainisin) ning ette lipsuga krae (nagu fotodelt näha, oleksin võinud selle viimase ka tegemata jätta, sest kirju kanga puhul pole seda nagunii eriti märgata.. aga tegelikult on nii krae kui ka lipsuke vahvad :). 


Kõik muudatused tulid töö käigus ja seekord mul vedas, sest lõige ja kirju viskooskangas kannatasid selle kõik ilusti välja. Ja tegelikult - kui miski olekski veidi nihu läinud, siis kirju kanga taustal poleks väikesed vead ehk välja paistnudki :) 



Ka see kirju kanga valik oli täiesti meelega tehtud. Nimelt tahan ma endale õmmelda üht siidkleiti, kuid siid on ju parajalt kallis materjal (tujukas ka). Nii mõtlesingi, et katsetan enne mõne odava kirju kangaga. Viskoos on tõesti odav, aga mulle eriti ei meeldinud seda õmmelda - liiga libe ja voogav, kaob nii näppude vahelt kui ka laua pealt. Seljas on kleit ka liiga kerge - justkui öösärk (mulle meeldivad pigem toekamad rõivad). Õnneks on mu valitud siidkangas raskem, tihedam ja paksem, mis muidugi ei pruugi tähendada, et seda mugavam õmmelda oleks (ma ei ole veel proovinud). 



Kõik pildid tegime Lottemaal. Saime seal veidi paduvihma - seepärast olen osadel piltidel sellise naljaka lakutud moega. Ja kleit läks niiskena "ilusti" kortsu (no aga õnneks pole kirju kanga puhul sedagi väga näha). 

Lottemaal on Anni lemmiktegevus seiklusrajal turnimine ja laskumised - neid ta mäletas ning ootas juba eelmisest aastast alates. Ja ka seekord ütles Ann juba lahkudes: "Ma tahan siia veel tulla". 




Üks pruut läks mehele...

$
0
0
Põllulilled valgel kleidil.


Maarja soovis oma lumivalge kleidi rinnale mooni ja rukkililli. Kuna tema kleit oli puuvillasegu-kangast, tegin ka tikandi puuvillase mulineeniidiga. Efektiks lisasin lillekeste tolmukateks väikesid seemnehelmeid.


Palju õnne pruutpaarile!



Selle moonipildi tegin kodu lähedal ühel hommikupoolikul pärast vihma. Tookord oli plaan pildistada mahlaseid ristikuõisi, aga kohapeal selgus, et vihmapisarates moonid on hoopis huvitavamad.
Maarjale soovin aga palju õnnepisaraid!

Sambla ja metsa ja küpse viljapõllu värvides topp.

$
0
0
Igal aastal võiksin ju vähemalt ühe uue suvise pluusi/topi (moodne sõna on vist hoopis "särgik") endale kududa - nii ma mõtlen.


Tänavusega sai õige lihtsalt - ükspäev tuli see särgikudumise-mõte... Seedisin seda veidi, sest ma olen aru saanud, et tegelikult on väga keeruline kududa (ülepea-käivat) särgikut, mis mulle ka sobiks, milles ma end mugavalt tunneksin ning millega ma tõepoolest käiksin. Mõningase juurdlemisega jõudsin järeldusele, et mulle sobiv lõng peab olema sinisekirju - kas täiesti träpsuline, kriipsuline või hoopiski triibuline (ja just kitsatriibuline). Nii on kudumi pind piisavalt säbruline ja särgik ei tundu liiga korralik. 

Esimesest poest (Käsitööjaam) leidsingi sobiva triibulise Noro-lõnga. Ostsin neid 3 tokki - kõik muidugi sama värvikoodiga ning pealtnäha parajalt sinised. Kudumisel selgus aga, et ühes tokis oli sinist vaid väike hele viirg ning teistel ühe tugevama triibu jagi. Domineerivad hoopis erinevad rohelised toonid. Aga sellest pole hullu - ma ju pidingi rohelisega leppima:)



Kudumisega (aga ka heegeldamisega) saab valida, kas kududa tugevalt või lõdvalt. Olen aastaid eelistanud kududa pigem tugevalt, sest siis jääb kude ühtlasem, muster on selgem, kudum ise soojem ja hoiab paremini vormi. Viimastel aastatel olen üksikuid rõivaid kudunud aga suurema vardaga (näiteks pikk seelik või triibuline kleit) ning see on end õigustanud - sobiva lõnga puhul on kudum jäänud mõnusalt langema, on kaalult kergem ja ei ole umbne. 

Otsustasin ka NORO-lõngaga lõtvalt kudumist katsetada, sest tahtsin kerget, õhulist, vabalt langevat toppi.Soovituslik vardasuurus on sellel lõngal 2,5-3mm, aga mina võtsin vardad numbriga 5. Ja just selle jämeda varda pärast julgesin ma prognoosida, et mul piisab vaid kolmest 50-grammisest lõngatokist. 

Nagu piltidelt näha, kude ei paista läbi (kuigi topp on läbi pestud-vormitud). 


Lõng: Noro Taiyo 4Ply (50g/210m; 50% puuvilla, 17% villa, 17% polüamiidi, 16% siidi), värv 58. Särgikule kulus 140 grammi. Lõng on üsna peenike, kohati ebaühtase jämedusega, mõnusalt robustne ja pehme. Hea oli kududa - kui tuleb mõni hea idee, siis kasutan jälle. Minu meelest sobib eriti hästi just suvisteks kudumiteks. 

Vardad nr 5 (alumise ääre ripsi kudusin vardaga nr 4,5 ning soonikud numbriga 3 ja 4 - st läksin järg-järgult peenemate varraste peale üle).

Särgik on kootud ringselt alt-üles (alustasin 160 silmusega). Külgedele ma kahandusi ei teinud. Ainus kahandus on ees, rindade vahel. Malli võtsin aga poest ostetud särgikult, millel olid just sarnased "rinnakrooked". Leidsin ka ühe venekeelse juhendi, aga see särk seal ei ole ringselt kootud (vaid esi- ja tagatükk eraldi) ning puudub ka ülemine raglaan-kahandus. 




Kahandasin korraga 3 silmust ja nii kümme korda järjest. 


Ei, me ei käinud seenel. Käisime Raikküla vallas Pakamäel kärajate kohtumispaigaga tutvumas. Seeneleiud olid juhuslikud. 
Hiiglasest puraviku leidis Ann aga hoopis Kuimetsast, Iida urgete lähistelt. Selle jätsime me ka oma kohale.


Ühe tulbiga padi.

$
0
0
Kui ma Annile lapitekki tegin, siis jäi sellest järgi üks tulbimotiiv ja mitu kolmnurkset lapimotiivi, lisaks veel paras ports väikeseid väljalõigatud ruudukesi ning erinevaid motiivide äärtest lõigatud pikki kitsaid jupikesi. Vedelesid need juba pikemat aega mu töölaual (vähemalt üle aasta). Mul polnud nendega kasutamisega kuhugi kiiret, kuid nädala alguses tõstsin siin natuke asju ümber (kodus oli/on remont) ning need tükid jäid mulle jälle näppu. Otsustavalt sättisin need hoopis põrandale ning sobitasin kokku. Terve tööpäeva jagu õmblemist (jah, kaheksa tundi!!!) ning tulemuseks on selline siiru-viiruline, erinevates laiustes vahetükkidega padjakate. 


Kuid positiivne on see, et kõik ülejäägid on kuskile paigutatud-sobitatud ning mu töölaual on nüüd NATUKE rohkem ruumi. Ja muidugi Ann sai oma teki juurde sobituva padja.



Padja tagumisele poolele õmblesin kinniseks ühe vana särgi nööbiliistu (olen korra varemgi sellist varianti kasutanud). Nööbiliistu kõrvale pandud tumerohelised tugevdusribad said küll pisut liiga sünged ja intensiivsed, aga kes sinna tahapoole ikka vahib :) Tekil on sama kangas äärekandiks ja sinna sobis see ju nii hästi.


Taha kasutasin ära ka kõik kolmnurksed motiivid, mis mul tekist üle olid jäänud.



Ann läks 1.septembril 1.klassi. Praegu, reede õhtul, ta juba kibeleb, et saaks jälle kooli ning ootab uut nädalat. Nii tore on see algus tema jaoks - natuke ärev, kuid põnev. Annile meeldib, kui toimub pidev aktiivne ja organiseeritud tegevus ning selles osas peaks koolikord talle hästi sobima. Aga täna ta imestas, et IGA tunni vahel on vahetund!!! 


See vana aabits on välja antud 1974.aastal ning kuulub mu abikaasale. Minagi õppisin samasuguse järgi.



Ilusat uut kooliaastat kõigile õpilastele ja õpetajatele ning teistele abijõududele ka!

Sitsid, satsid, pitsid, lapid - spiraalseelik.

$
0
0
Mõne rõivatüki tegemiseks kulub 3 aastat. 

Nimelt juhtus selle seelikuga nii, et esimesel suvel jõudsin ma küll kõik vajalikud tükid välja lõigata ja ka spiraalsed paanid valmis õmmelda ning need paanid said omavahel isegi kokku õmmeldud, kuid siis tuli suur kiire ehk sügis peale (muuhulgas selgus, et seelik vajab ka voodrit - üks täpilistest kangastest on õhuke batist)... 

Järgmisel suvel õmblesin kleidile voodri ja värvli. Ja juba oleksingi võinud sellega rahule jääda ning käima hakata, aga siis otsustasin, et kui ma juba sellise romantilise lapilise spiraalseeliku endale tegin, siis võiksin sellele veel vunki lisada ning iga paani ühenduskohale pitsi, paela või satsi lisada. See pitsitamine-satsitamine jäigi tänavuseks suvetööks.


Lõike konstrueerisin ise. Eks seda sai ka mitu korda kohendatud, et puusadelt kõik ilusti langeks - diagonaalselt lõigatud kangas venib hästi, mistõttu varu polnudki vaja jätta.





Seelikul on kokku 6 paani, neist 2 on lappidest. Tagantjärgi vaatan, et seelik oleks tulnud huvitavam, kui ma oleksin lapitanud 3 paani ehk üle ühe paani. Eks edaspidi...







Vallatute käbidega pildid on tehtud Lohusalu sadamas.

Jakk - selle suve lemmik.

$
0
0
Selle jakiga sai tõesti vähemalt pool möödunud suve käia. Stiililt on see ju ka selline, et sobiks pea-aegu igale poole ja iga kleidi või püksipaariga. Ausalt!


Aga "tegema" sai seda hakatud juba aastaid tagasi. Nimelt ostsin ma kunagi (no ligi 10 aastat tagasi) ühest spordipoest püstkraega (Columbia) jaki. See oli tehtud pehmest puuvillasest valgest kangast - just, täiesti valgest, vaid jaki vooder oli kerge sinise triibuga. Esimesel paaril suvel ma isegi kandsin seda, kuid hiljem jäi jakk kappi seisma ning veelgi hiljem ei leidnud see kasutust seetõttu, et ma tundsin ennast selles justkui haiglatöötaja. No valge jakk ju! Ma vist ei osanud seda mitte mingi muu rõivaesemega enam sobitada... Liiga korralik ja delikaatne tundus see...

Ja nii ma võtsingi oma jaki viimaks kaasa Kiriline pakutrüki kursusele (see oli aastal 2013) ning tükkisin sellele punaseid ja rohelisi liblikaid (või lehekesi - sõltub, kuidas vaadata). Ja kuigi meie kursuse juhendaja Tiina hoiatas kohe, et mu jakk võib ka hiljem tunduda lihtsalt "nagu valge jakk, millele on trükitud mõned liblikad" :)))) siis nii see sai ka olema :))) Ehk et olukord ei läinud paremaks - jakki ma ei kandud ning seda hoolimata sellest, et järgmisel suvel olid puhtjuhuslikult täiesti moes sellised valgele taustale joonistatud-trükitud suured ja väiksemad loodusmotiivid. Aga jakk ei olnud ju MINU MOODI!

Sel kevadel viskasin ma jaki hoopis värvipotti. See sai nüüd mõnusaks siniseks - just parajalt tume, kuid mitte liiga sünge. Tundus juba väga casual. Aga lilled (või liblikad) jäid ka läbi kumama - need algul häirisid mind, siis aga mõtlesin, et annan neile tikandiga vunki juurde ning et oleks eriti hull, siis tikkisin kuldse niidiga (mulineetaoliselt pakendatud niidi soetasin Käsitööjaamast). 

Lõpetuseks kulutasin liivapaberiga mõned kohad kangas hõredamaks-heledamaks. Nüüd tuleks veel kuldsed nööbid leida...






Jaki pildid tegin suve alguses kuskil rannas. Aga need pildid, kus mul on jakk seljas, tegi abikaasa Vargamäel. Käisime seal vaatamas suveetendust "Kõrboja perenaine" - soovitan teilegi. Imetore elamus! Järgmiseks suveks tuleb juba praegu piletid ära osta (kui neidki veel on)...
  


  

Vargamäelt koju sõites... Kose kiriku mäenõlv oli kaetud põlevate õueküünaldega. Peegeldus ei ole tiigil, vaid auto kapotil :)



Säravad "õuna"-sõrmikud.

$
0
0
Kui Urve mulle kirjutas, et ma kooksin talle "need õunaga kindad", siis olin ma algul ikka päris nõutu ning proovisin pingsalt meenutada, et millal see küll võis olla, et ma õuntega kindaid olen kudunud. Ja siis tuli välja, et jutt on neist sõrmikutest, mida ma pildistasin koos suure õunaga. Novot! Ma ju olin tookord maininud, et tahaksin selle mustriga sõrmikuid veel kududa... Ei tulnudki palju oodata.

Leppisime kokku, et seekord sobitan sinna mustrisse hoopis lillat ja rohelist - eeskujuks sobiksid vanaaegsed pearätid. Kuna tumesinine on ka nendele värvidele hea neutraalne taust, siis kinnaste põhivärvi jätsingi samaks. Lillasid sai aga kindasse kolme erinevat tooni ja rohelisi kaks. Veidi lillakaspunast silmasin hiljem kindaseljale veel lisaks.

Vardad olid suurusega 1,5 mm.
Kõik lõngad on 100% villased, enamus mu oma värvitud. Vaid sinepikollane lõng, millega on tehtud väiksed täpikesed, on Uus-Meremaa lammastelt ja seal ka värvitud ning helelilla on Saara Hea kindalõng nr 10/2.
Silmuseid soonikus 75, hiljem 78.

Siin, esimesel pildil ongi vast kõige õigemad värvid.




Kinnastega alustasin augusti esimesel poolel - siis oli päris mitu päikeselist päeva, kui sai ka õues kududa.





Mis te arvate, kui palju oli neid lõngaotsi, mida mul tuli selle kindapaari sisse peita?


Must seelik.

$
0
0
Nüüd juhtus nii, et mul tuli heegeldada üks klassikaline must pliiatsseelik. Nimelt ostsin ma endale juba kevadel mustade täppidega siidpluusi (ai, ma armastan täppe!!), aga kui ma selle kõrvale sobivat seelikut otsisin, siis muidugi ühtegi õiget (tagasihoidlikku, hästiistuvat ja heast materjalist) ma ei leidnudki. Kuna ma ei ole just eriti hea ostleja - mulle lihtsalt ei meeldi mööda poode käia ning rõivaid selga proovida - siis otsustasin viimaks, et teen endale ise selle seeliku. Ja et ma õmblemises ennast veidi ebakindlalt tunnen, siis hoopis heegeldasin. 


Nende lihtsate motiivide idee sain ajakirjast "Minu käsitööd" 5/2010, kus seesugustest oli tehtud üks väike must kleit. Minu seeliku jaoks tuli küll motiive veidike kohandada.

Lõng: Arezzo lin, HjerteGarn (29% lina, 37% puuvilla, 34% bambust; 50g/150m), mida kulus 5 tokki ehk 250 grammi. 

Heegelnõela number oli 3 (värvel ja alumine äär on tehtud numbriga 2,5).







Et seelik ikka ilusti keha järgi oleks (ja mitte lihtsalt kandiline kott), siis on motiivid vaid ees ja taga. Küljed lahendasin veidi teistmoodi - allolevalt fotolt on seda veidike paremini ehk näha.



Sellises toredas kohas me seekord pildid tegimegi...


Neoonvärvides sokid.

$
0
0
Nii lihtsatest sokkidest ma ei oleks hakanudki pilti tegema, aga pidin ju selle lõngasaamise loo kirja panema... 


Talvel suri mu ema :( Kevadel tõin Kärlalt, ema viimasest kodust, ühe suuremat sorti vineerist käsitöökasti. Selle kasti oli isa mulle sünnipäevaks kinkinud juba siis, kui ma sain 13 või 14 - armastasin ka tol ajal palju käsitööd teha. Tallinna õppima asudes jäi kast aga vanematekoju ning käsitöögi vajus üsna suuremasse unustusse. Saaremaal ma kasti sisuga eriti ei tutvunud, aga nüüd oma kodus avastasin, et ema hoidis seal oma lõngajääke ehk siis erinevatest kudumitest järelejäänud lõnga. Muuhulgas sisaldas see üht väga kirjut pikkade värviüleminekutega neoonlõnga, mis käe all tundus pigem täisvillane või vähese polüamiidisisaldusega (sokilõng). Arvatavasti oli ema sellest tokist juba ühed sokid kudunud ning järelejäänud kogus oli selline kahtlane, et kas tulevad veel ühed lastesokid välja või siiski mitte... Kuna Annil on tänavu just uusi sokke vaja, siis proovisin järgi ning saingi õige suurusega ja (mis eriti tähtis) ühele seitsmeaastasele tüdrukule meelepäraste värvidega sokipaari. Ann on õnnelik ja mina saadan mõttes kallistusi teispoolsusesse... 

Sokid ise on tõesti täiesti tavalised, sest minu meelest nii kirju lõng erilist mustrit ei vaja, eriti kui tegemist on lapsemõõtu sokiga. Nii ongi siin lihtne parempidine kude, vaid külgedele kudusin peenikesed palmikud, mis jooksevad varbaotsteni välja. Kand on hiljem ringselt külge kootud.

Lõnga kulus 50 grammi. Lõnga koht ei oska ma rohkem midagi lisada, sest lõngavööd sellel ei olnud. Aga kui keegi lugejatest oskab arvata, mis lõngaga on tegemist, siis mul oleks info üle hea meel... FB-s juba selguski, et tegemist on sokilõngaga Regia Fluormania (100g/420m).

Kasutasin vardaid numbriga 1,75 mm (soonikus nr 2,25 mm). Silmuseid oli 4x14. 

   
 




Käisime nädalavahetusel Anniga rabamatkal ja ta oli nõus uute sokkidega mulle poseerima. Ilm oli ülimalt sompus ja valgust nappis.


Viewing all 445 articles
Browse latest View live